Kommenteeri

Evolutsioon tulest teloni

Alljärgneva kirja lugemisel arvestage, et see on teile saadetud tipist - lakoota rahva püstkojast, ühest veidrast ning käsitlematult ümarast eluruumist. Kiri peaaegu kosmosest. 
Minu loodusele vastanuv ja seda allutada püüdev arhetüüp sai alguse hetkest, mil tulease kolis püstkoja südamest (rehi)elamu seina äärde?

Hetkel, mil kolde tagant ei peegeldu enam kaaslaste pilgud vaid kivimüür, väljub mu kogukonnatunne kosmilisest kõiksusest ning saab mingisuguseks kunstlikuks ebaloomulikuks fiktsiooniks. Tsentrist välja viidud tuli on minu esimene suur vastandumine loodusele ja ühtsustundele.


 Nüüd on mul tuli paketitud, ta ei ole enam süda vaid saadus.

Hea toode, mis endiselt soojendab ja valgustab, kuid võtab vastutasuks nurka ajamise eest minult ära võimaluse näha tule taga kaaslaste pilke, võimaluse tiirelda meil koos kosmilises ringis ümber lõkke, nii nagu planeedid ümber päikese. 

Uus kord on nüüd lihast ja luust, see ei järgi enam kosmoses ja Maa pealgi toimivat looduse püha ringjoont. Homo sapiens, wise man, nutikas inimene - mina, purustan luid ja praen liha, kas ma saan kindel olla, et mul ei teki ahvatlust meie uuest elukorraldusest aeg ajalt natuke luuüdi näpata või tükikest liha välja lõigata? 

Mööduvad inimpõlved, tuli on toanurgas kivikarbis, kuniks 20 sajandi alguses süttivad mu majapidamises pika traadi otsas hõõglambid.

Nüüd on tuli purgis.

Purgis ning kontrollitud ja kärbitud nagu jaapani bonsai. Ahelais tuli on hea toode, mis endiselt valgustab ja soojendab, kuid vastutasuks ketti panemise eest seotakse ka mind sama lõa otsa, kõik mis jääb elektrikaablist eemale muutub tasapisi tagurlikuks, paganilkus, koledaks ja kurjaks.

Kõigest mille ma endale allutan, muutun ise sõltuvaks.

Mu maailm ei muutu laiemaks vaid kitseneb, see lõppeb nüüd traadi otsas. 

Mööduvad veel mõned inimpõlved ja nüüd lõpuks olen ma kogu maailma omale peopesas helendavasse ekraani püüdnud. See ei ole veel kõik - kogu seda maailma saab ka vaid näpuliigutustega kontrollida. Vastutasu? Sa tahad kogu maailma oma peopessa? Olgu, paketime sellise. Su maailmaks saab olema kahemõõtmeline helendav 5 tollise diagonaaliga ristkülik. Sobib? Good trade!? 

Iga minu kahemõõtmelises nutimaalimas veedetud tund on kaotatud pärismaailma tund.

Neid tunde lihtsalt ei ole pärismaailmas olemas ja neid ei saa tagantjärgi välja võtta. Ja kui minu maailm on minu peopesas, siis kus on mu keha? Peopessa see ju ei mahu, järelikult - pole olemas?  Peopesas ei näe ma kaaslaste silmi, ei tunneta ümbritsevat ruumi, lõhnad  vist on, aga need on kusagilt mujalt, ebaolulisest maailmast, sealt kuhu mu kehagi jäi...

...jätka ise loetelu, mida sinu 5 tollise diagonaaliga klaasi taga kunagi ei ole ega saagi olema. 

PS! See lugu sai originaalis väga pikk ja raske, aga turvaliseks Maa atmosfääri sisenemiseks oli vaja paki kaalu oluliselt vähendada ning seetõttu tuli teha ka olulisi kärpeid. Vabandame!



Lisa kommentaar

Email again: