Kommenteeri

Kastist välja pühad

Sellest, kuidas sina ise kirjutasid kõige ägedama aastavahetuse loo.
Et, miks ma sinna preeriasse läksin aastavahetuseks? Ausalt, vahel on täielik tülpimus sellest pidevast mugavustsoonist ja igatepidi ärakorraldatud elust. Jah, ma saan ju valida millises restoranis ma söön ja mis riided selga panen ja millises trennis kangelast mängime ja millisel triatlonil taset näitame. Aga see kõik on nagu laste arvutimäng, kus ma saan valida maailmad ja skinid ja koguda ammot ja olla hero, aga ikkagi on see mäng kellegi scripti järgi. Natuke piinlik on neid mänge mängida, üks kord elan.

Nii et see oli ideaalne võimalus lõpetada aasta täiesti teistmoodi, minna korraks täielikult välja sellest üleni ära paketitud täisnurksest maailmast.

Seal me saime reaalselt mõne päeva jooksul olla täiesti off gird, luua maailma, kogukonda, nomaadiküla.


Lihtsalt võtsime pakid selga ja kolisime aastalõpu päevadeks linnast välja. Mitte maale sõprade juurde, suvilasse ega vanemate juurde. 

Läksime ikka täiesti ära.

Reedel 28. detsembril hakkasid esimesed inimesed kogunema. Pakid seljas tuldi järjest. Järgmise 4 päeva jooksul tuli iga päev mõned inimesed juurde. Mõned olid paar päeva ja läksid ära, osad tulid, panid omale koja valmis, ööbisid ühe öö, siis käisid paar päeva tööl, kodus või sugulaste juures, kus iganes, ja tulid aastavahetuseks jälle tagasi. Lõpuks oli meid 31. detsembri õhtuks 39 inimest kohal.

Me olime oma väikese seltskonnaga neljakesi. Saime enda käsutusse ühe väiksema indiaani telkpüstkoja, hiljem võtsime oma telki veel 3 inimest juurde. Üks naine tuli järgmisel päeval üksinda.

Ta oli Tallinnast, rääkis et sõpradel kellelgi mingit liiga head plaani ei olnud ja mõtles, et tuleb hoopis täitsa linnast välja täiesti loodusesse teistmoodi aastavahetust pidama
.
No sama mõte mis meilgi :) Päev hiljem tuli veel 2 tema sõpra ka juurde. Kuna selleks ajaks olid kõik telgid juba rahvast üsna täis, siis tegime oma püstkotta ruumi juurde ja mahtusime täpselt seitsmekesi lõkke ümber magama küll.  


Seal indiaanikülas oli üsna ehe värk, meie saime küll juba püstitatud püstkoja, aga pidime seda ikkagi ise soojustama ja sisustama, et oma olemist võimalikult mugavaks teha. Iga päev varusime puid püstkotta, et õhtul oleks lõkketegemiseks varu olemas. Meil olid madratsid küljealuseks, aga mõned käisid pilliroogu ja kuuseoksi kogumas ja tegid sellised veel ehedamad "voodid".
Ikka päris nomaadielu.

Paaril päeval saime õhtul 2 tundi elektrivoolu generaatorist, et akud täis laadida ja natuke lambivalguses tegutseda. Ülejäänud aeg olime lõkkevalguses ja noh väike sohk pealampide näol ka. Päeval kogusime ühise suure õhtulõkke jaoks puid, tegime koos süüa jagasime omavahel toitu käisime räätsadega soos matkamas. Ühel päeval harutasime mingi paar kilomeetrit ilvese jälgi. See oli eriti huvitav, nägime, mis piirkondades ta käib ja kuidas toitu otsib, saime jälgede järgi näha kuidas ta oli jänest luuranud ja üritanud kinni püüda. Teisel päeval tegime suure rabamatka tiiru koos väikese piknikuga.

Õhtuti oli hämmastav kuidas ühiselt suure lõkke ääres jutud hakkasid lihtsalt oma rada jooksma.

Kes ei viitsind rääkida see leidis vaiksema seltskonna. Üks tüüp mängis trummi ja iga päev tehti ise päeva kokkuvõttev regilaulu. Huvitav, et ega keegi eriline laululind ei olnud, aga selles keskkonnas oli see kuidagi väga normaalne ja toimis. Üks õhtu läks laul eriti pikale, sinna sisse sai eile, täna ja saabuva aasta head soovid. See oli päris võimas. 

Õhtud ja hommikud tossavate tipidega oli eriline vaatepilt, täpselt nagu olekski kusagil kauges preerias indiaanikülas olnud. Hommikukohvi või tee on ikka eriti tase, kui jood seda pärast püstkojaööd lihtsalt õues või suures saloon püstkojas lõkke ääres.

See lõkkel keedetud kuum hommikukohv on nagu tõeline preemia, et oled siin vastu pidanud.
 
Pesemiseks oli üks suur veepada väikeses püstkojas, sinna tegime 2 korda päevas tule alla ja saime kuuma vett. Vett võtsime jõest. Täiesti retro. Püstkojas magamine oli mõnele muidugi natuke karm, aga meil oli ok, panime õhtul kuuma vee 1,5l pudelitesse ja pudelid magamiskotti, nii oli kotis hommikuni soe. Indiaanlased kasutasid veepudelite asemel kuumi kive magamisasemete soojendamiseks. Ainult magamiskotist väljas olnud nägu oli veidi jahe, kui tuli kojas ära kustus. No ja riietele jäi ikka väike lõkkelõhn juurde, pesus läks see küll õnneks kenasti välja. 

Elu käsi nii, et igal päeval jagasime ülesanded ära, kes mille eest hea seisab, valisime nö erineva vastutusalaga pealikud. See oli ka päris lõbus.

Tegelikult muidugi kõik kuidagi aitasid üksteist ja asi sujus. Vahepeal nokitseti midagi omaette,

kes tahtis sai omale isikliku puulusika teha ja mõned uuristasid endale puust joogitopsid ka. Tegime väikeseid võistlusi. Seal indiaanilaagris on Metsiku Lääne osavusproovide rada, kus 7-8 Metsiku Läänega seotud alal saab kätt proovida. Selgitasime küla sheriffi ja pealiku. 

Eriti hea oligi see, et see ei olnud mingi pakettüritus, kus keegi kõik korraldab ja targutab. Kõik said oma panuse anda,

lugusi rääkida, koos sai teha päevaplaane, kes soovis läks matkatiirule, kes ei soovinud jäi külasse toimetama. Vanaaasta õhtul tegime kuuma indiaanisauna (higitelgi) tseremoonia, see tuli nii õigel ajal, puhastas keha ja vaimu ning keeras kõigi maailma ikka täiesti ehedalt ürgseks. No ja siis tuli aastavahetus suure lõkke ja eriti eheda fiilinguga.

Kokkuvõttes oli see elu aastavahetus, täielik ürgne hõimutunne, lõkked, lumi, kuuvalgus, loodus.
 

Ülalolev tekst on fiktsioon, seda pole veel juhtund kuid see võib sinuga juhtuda, kui sa kampa lööd. See on üleskutse - liitu! Kui sa ei taha harju keskmist, siis preeria ootab sind ja teisi segaseid. Tule koos oma karjaga või üksi aasta viimastel päevadel looma tõelist nomaadiküla ja elama päris nomaadielu. 
Milline see lugu täpselt tuleb ja kas sina selle loo kangelane üldse oled, sõltub sinust.

Kohti nagu öeldud on täpselt 39. 


Lisa kommentaar

Email again: