Kommenteeri

Vaikus on kuldne

Rabast, metsast, vaikusest ja sisemisest häälest

VAIKUS ON KULDNE, AGA SA EI NÄE… 

See on 1960-ndate bändi The Four Season lugu „Silence Is Golden“, mille eesti keeles laulis 1990ndate algusel kuumaks ansambel Kollane Allveelaev G.

Siin on nende mõlemad muusikapalad koos kommentaariga.

Allolevad kaks rida loost Vaikus on kuldne:

„Kuulata häält, mis hüüdmas on sind. Keset vaikust, see kaikus su sees“

 „Kõik oleks tühi, kui tundlikus kaoks“.

hoiatavad meid, end maha müümast müntide eest ja kutsuvad justkui üles, et kui midagi tarbida, siis ehtsaid väärtusi. Vabalt võivad nendeks olla näiteks loodus, liikumine, puhas õhk ja toit.

Kuldselt kõlavad need lauluread, kas pole? Päriselus on vaikusest saanud defitsiitne kaup ja sellest päriselt enda sees sündivast häälest väljasurev heli. Teised, võõrad hääleliigid, domineerivad ja võtavad ära koha sellelt ürgselt elukalt nimega sisemine hääl. Võimas elukas see tõesti ongi, sest miks muidu püüame aina selle ette mürast loodud barrikaadide ehitada.

Kiire aja inimestena olme muutnud vastuvõtujaamadeks, mis reageerivad välisele mürale, on selle müra poolt programmeeritud ja käituvad sellest mürast juhituna - kõik üsna sarnaselt. See müra on nagu heliliste liiklusmärkide ja reklaamplakatite virrvarr, mis tekitab küll pisukest stressi kuid see teeb ju meil tee leidmise ja teel püsimise lihtsaks, on ohutu, järgi proovitud ja hea. Kõik käivad selle järgi. Parim, mis me ise teeme, on see, et tõlgendame seda müra ja sätitame oma sammud sellest juhituna, nii hästi kui oskame. Nagu sipelgad lõhnaradadel. Erinevalt sipelgatest ei pruugi need kellegi poolt seatud magusad lõhnarajad tegelikult kasulikud olla. Need on seatud muidugi nii kavalalt, et arvamegi, et need on meile head, tegelikult teenivad need ju kellegi teise huve. Meie aga muudkui heitleme neil radadel lootuses õnnele ja õnnistusele. Muidugi pole me päris kõigi müramärkidega nõus, ignoreerime või isegi naeruvääristame mõnda, aga samas võtame kohe kõrvalt teise ette söödetu, et selle järgi juhinduda. Ise tunneme, et oleme ise mõelnud, loonud ja otsustanud. Tuhakagi.

Mõeldes korra, kui palju me täiesti võõras kohas, näiteks metsas olles, süveneme vaatleme ja kuulame, mis siin tegelikult toimub, mis jutud siin on, miks on nii? Mõtestame? Keskeltläbi väga vähe! Me otsime siit kiirelt endale tuttavad mustrid ja märgid ning jätkame juba nende järgi nii nagu mujal. Samal ajal rullub siin selles kohas meie ümber meeletult suur lugu, mis võibolla võiks meile pakkuda täiesti uue ja sügava kogemuse, võimaluse õppida, areneda, avaneda. Aga me oleme mürasõltlased, kes sattudes siia näilisse vaikusesse, näiteks loodusesse, on segaduses ja häiritud. Me ei lase naljalt oma mürarutiini lõhkuda.

Võibolla me kardame ürgset loodust? Või isegi mitte niivõrd ümbritsevat metsiku tundmatust vaid seda ürgset, mis meie enda sees tahab neil vaikuse hetkil ellu ärgata – see tundmatu sisemine hääl, jumal hoidku meie enda mõtted ja mõtisklused - mitte pinnapealsest taustsüsteemist sündinud vaid sügavalt enda seest, minevikust ja esivanematelt. See on enesetunnetus, tõeline sisekaemus, ürgne hääl, päris loodus meie sees, mis läheb kiirelt ja kompromissitult konflikti liiklusmärkida ja plakatitega. Olgu parem vait, muidu hakkavad jamad pihta. Ja tgelikult võivadki hakata, sest pärast sügavat üksiolemist, mõtlust ja sisekaemust on teinekord päris keeruline pidevalt lobiseva müramaailmaga uuesti suhestuda.

Me kardame, mitte niivõrd ümbritsevat, kui just seda enda sees pead tõstvat võõraks jäänud häält. Nii püüame hakata segadust tekitavat olukorda, seda vaikusest kerkivat häält, kiiresti lämmatama sellesama meisse programmeeritud müraga, selmet lasta oma sisekaemusel rokkida.

Paus kannab elu mõtet http://www.selgepilt.ee/paus-kannab/ 

Teinekord mõne väga vahva seltskonnaga rabamatkal olles, hakkavad esimesed juba kuulma, kuidas tasasel häälel pajatab ümbritsev loodus maailma kõige vanemat lugu, mis on tegelikult palju suurem selgem ja ilusma, kui nende moodsate liiklusmärkide lärm. Aga pigem varem, kui hiljem, ikka ja jälle keegi taas murdub liigse vaikuse koorma all, katkestades moel või teisel selle kõige ürgsema jutustuse meie ümber. Kogu lugu justkui katkeks ja läheb mitu head minutit enne, kui siin see nii võõralt kõlav inimhõike läbilõikav kaja vaibub ja loodus vaikselt taas julgeb oma jutu üles võtta. Mõnel liiga lärmakal hetkel tõmban ma vahel kõrvad peadligi, selline tunne on nagu oleks ise kõrvakiilu saanud. Palun vabandust, me oleme rikkis, me oleme kombinaadist, kus masinamüra ei katke kunagi ja meile tundub, et siin peab ka olema nii nagu seal kust me tuleme, muidu on midagi valesti. Vaikus on piinlik, vaikuses on rumalus – tummahambad, juhmid, kas tõesti pole midagi öelda?

Muidugi ei saa nõuda, et me peaks vahetama oma müramaailma, oma pideva tegutsemistahte pideva vaikuse, kuulamise ja mediteerimise vastu. Muidugi mitte kuid, kui müra ja tegevus ei jäta enam vaikusele ja pausile piisavalt ruumi, siis me olem väga tasakaalust ära, meil on tegelikult kadunud kontroll, mis või kes juhib meie tegevust, lihtsalt teeme, väljastpoolt juhituna, müraga sünkroonis. Ja nii päevast päeva, terve elu.

Looduse ürgseimas kantslites, metsades ja rabades, saame me pausi/väärtust luua paremini, kui kusagil mujal. Ehkki vahel tundub, et aina enam tungib sinnagi lust ja laulupidu. See on nagu tuberkuloosi toomine põlisrahvaste sekka.

Hakkkame väikeste sammudega rohkem kuulama, vaatlema ja mõtestama ja vähem patrama ;)

Kollane Allvelaev G pajatab

„Kuulata häält, mis on hüüdmas sind. Keset vaikust, see kaikus su sees…

Vaikus on kuldne, aga sa ei näe…

Kõik oleks tühi, kui tundlikus kaob…

Siis näed….päike sind armastab taas“

ja Aapo Ilves/Ott lepland sekundeerivad:

„Kuula, mis vaikusesse jäi

Kuula neid lihtsaid hetki vaid

Sa kuula, ka südamel on hääl“


Lisa kommentaar

Email again: